Statistikavalitsuse asutamine ja tegevuse algus
Autor: Hiljar Tammela
1918. aastal tekkis esimest korda maailmakaardile iseseisev Eesti Vabariik. Tava koguda andmeid ning kasutada neid riigielu suunamiseks oli arenenud ja edasipüüdlikes riikides selleks ajaks juba üldiselt levinud. Nõnda pole imekspandav, et ka noore Eesti riigiaparaadis seati kohe mitmel pool (sise-, põllutöö- jt ministeeriumide juures) sisse andmete kogumise ja töötlemisega ning statistika koostamisega tegelevad allasutused. Jätkati juba Vene Keisririigis kasutusel olnud meetoditega, mida kohandati iseseisva Eesti võimalustele ja vajadustele.
Kiiresti tekkis ka veendumus keskse statistikaasutuse vajaduses ning juba mais 1919 andis Ajutine Valitsus välja korralduse „üleriiklise statistika keskasutuse“ loomiseks, mis tehti ülesandeks peaministrile. Kas põhjus oli kohe järgnenud valitsusevahetuses (aprillis kokku tulnud Asutav Kogu oli muutnud poliitilisi jõujooni ja toonud võimule uue kabineti) või muus, kuid asi jäi venima. Järgneval kahel aastal liikus Eesti Vabariigi ministeeriumide jt keskasutuste vahel kooskõlastusringidel mitmeid statistikasüsteemi korrastamise seaduseelnõusid, kuid kõik need sumbusid.
Samal ajal ilmus ajakirjanduses ridamisi kirjutisi, kus ühtse statistikaasutuse loomist ette pandi. Riigi keskse statistikaasutuse eestkõnelejad põhjendasid seda riigielu parema juhtimise vajadusega ja välismaa eeskujudega. Võimukoridorides tekkinud ummikseisu võttis 1920. aasta lõpul leheveergudel tabavalt kokku õigusteadlane Aleksander Kann, nentides, et eri projekte statistika keskasutuse loomiseks on „liig põhjalikult ja palju studeeritud ja järele kaalutud ja asi on ikkagi sellepärast veel päevakorral“. Tema hinnang oli pessimistlik: „Statistika õnnetus seisabki just selles, et tema tarvilikkusest ainult vähesed aru saavad ja ta ise väga kulukas on.“
Siiski hakkasid juba järgnevatel kuudel asjad liikuma. Jaanuaris 1921 nimetas valitsus Riigi Statistika Keskbüroo (RSKB) juhiks sotsiaaldemokraatliku poliitiku Aleksander Oina, aga juba märtsis lasi Oinas end valida Riigikogus riigikontrolöri kohale. Vahepeal oli siiski 1. märtsil 1921 kinnitatud ametisse RSKB kaks esimest töötajat: juhataja kohusetäitja Albert Pullerits ja põllumajandusosakonna juhataja kohusetäitja Jakob Kurkus. Seda kuupäeva loeb Eesti riiklik statistikaorganisatsioon oma tegevuse alguseks.
Kui 1918. aasta sügisel tööd alustanud mitme verivärske Eesti riigiasutuse üle tehti nalja, et need „asuvad vaid direktori portfellis“, s.t et peale juhi algatatud paberimajanduse polnud esialgu veel töötajaid ega kantseleipinda, siis sama võib öelda ka statistikabüroo kohta. Oma esimene tööruum (esialgu tõesti üksainus tuba!) saadi kolmandal töökuul mais 1921.
RSKB tegevuse alguses, kui enda stabiilne avaldamisprogramm oli veel välja töötamata, jõuti laia publikuni näiteks näitusmesside kaudu. Seal esitatud suured graafilised tööd osutusid väga menukaks ja jõudsid sageli (eriti aastatel 1921–1922) äratrükkidena ka ajaleheveergudele, nagu see joonis pindaladest ja rahvaarvudest. Repro
Andmete töötlemisega tegelevale asutusele oli peamine sissetuleva ja väljamineva infovoo käimapanek. Osaliselt oli võimalik üle võtta juba toimiv tööjõud ja töövoog ministeeriumide statistikaosakondadelt. See sündis iga ministeeriumiga eraldi sõlmitava kokkuleppe teel, mis nõudis omajagu läbirääkimist, kuid oli esimese tööaasta lõpuks üldjoontes tehtud. Lisaks õnnestus kiiresti luua märkimisväärne põllumajanduslike korrespondentide võrk, kuhu juba esimeseks sügiseks oli koondunud üle 1400 inimese.
1920. aastate ajakirjandus tundis üldse statistika vastu huvi, kuid mida näitlikumalt ja pildilisemalt suudeti arvandmeid edasi anda, seda parem. Repro
Töö väljundina publitseeriti juba 1921. aastal ligi 15 väiksemahulist brošüüri väliskaubanduse, turuhindade jm kohta. Esimese tegevusaasta trükistel avaldati selle välja andnud osakonna nimetus, mida võib näha veel lõpetamata sisemise lõimumistöö tunnusena.
Ministeeriumidest kokku toodud statistikaosakondadest moodustati RSKB koosseisus kolm osakonda:
- üldosakond (rahvaliikumine, tervishoid, haridus, töö, hoolekanne, „moraal“, sh kuritegevus jm);
- põllumajandusosakond (viljade kasvupinnad, saagid, viljakahjud, kariloomad, maarendihinnad, põllutööliste palgad jm);
- majandusosakond (väliskaubandus, tööstus, hinnad, rahandus ja kindlustus, transport ja side jm).
Lisaks valdkondlikele osakondadele kuulus RSKB koosseisu ka graafikakabinet. Selle paljude saavutuste kohale kerkisid eriliste meistriteostena aastatel 1925–1926 avaldatud kaks suureformaadilist, värvilist ja luksuslikku „Statistilist albumit“. Repro
Mais 1922 kinnitas Riigikogu RSKB vastuvõetud põhimäärusega need tegevusalad ja pani sellega ühtlasi aluse riiklikku statistikat suunavale Riigi Statistika Nõukogule.
Samasse aastasse jääb ka Eesti Vabariigi esimese rahvaloenduse korraldamine ning esimese pideva perioodilise väljaande, Eesti Statistika Kuukirja algus. Pärast algusaastate sisu- ja vormiotsinguid on näha RSKB töö stabiliseerumist 1920. aastate keskpaigaks. Järgnevateks aastakümneteks, kuni iseseisvusaja lõpuni, jäi seda iseloomustama suur maht ja hea kvaliteet.
RSKB-d iseloomustas juhtide püsivus – asutusele alusepanijad ja suuna andjad olid ametis kogu esimese iseseisvusaja. Fotol RSKB direktor Albert Pullerits (istub), abidirektor Anatol Tooms (piibuga), üldosakonna juhataja Hugo Reiman (Pulleritsu taga) 1934. aastal Eesti Vabariigi teise rahvaloenduse ajal. Foto: Tallinna linnamuuseum