Statistikatööd Eesti alal enne Riigi Statistika Keskbüroo loomist
Autor: Hiljar Tammela
Statistika ei saa toimida ilma andmeteta. Järjepidevamat andmemassiivide kuhjumist ning esmaseid katseid neid analüüsida näeme nii Eesti alal kui ka maailma mastaabis alates 17. sajandist. Selleks avasid tee varauusaegsed muutused nii vaimses kui ka materiaalses plaanis: ilmalikumaks muutuv mõtlemine õhutas maailma tõlgendama ratsionaalsest vaatepunktist ning tugevnev võimuaparaat võimaldas paremini andmeid koguda ja läbi töötada.
Rootsi võimu ajal 17. sajandil algas Eesti alal nii kirikumeetrikate pidamine (kirikuõpetajate oma koguduses registreeritud sünnid, abielud ja surmad) kui ka maksualuse maa üleskirjutamine regulaarsete loendustena (maarevisjonid). Järgmisel sajandil, juba Vene võimu all, lisandus maksualuste inimeste üleskirjutamine hingerevisjonide käigus. Tegemist on üliolulise dokumentatsiooniga: lisaks sellele, et need olid kasulikud nii tol ajal kui ka hiljem ajaloolastele, põhineb nimetatud materjalidel valdav osa tänapäeva Eesti inimeste teadmisest oma vanema perekonnaloo ja põlvnemise kohta.
Statistikast tänapäevasemas mõttes, mis tähendab eri valdkondade andmete perioodilist kogumist, läbitöötamist ja publitseerimist, võib Eesti alal rääkida alates 19. sajandist. Selle aastasaja alguskümnenditel loodud Vene keisririigi statistikasüsteem osutus ebaefektiivseks ja jäi vinduma, mistõttu seati see 1860. aastate reformiga tugevamale alusele. Siis loodi ka kubermangude statistikakomiteed. Statistikakomiteede peamisteks ülesanneteks sai kohalike andmete kogumine ja edastamine keisririigi Statistika Keskkomitee tehtavate üleriigiliste uuringute jaoks, samuti kubernerilt keskvõimule esitatava iga-aastase koondaruande tarvis. Kuna komitee koosnes kohapealsetest kõrgematest ametnikest, jäi reaalne statistikatöö selle palgalisele sekretärile, kelle personaalne initsiatiivikus ja võimekus andis ilmselt näo kogu komitee tegevusele.
Eestimaa kubermangu rahvastikupüramiid 1881. aasta rahvaloenduse andmetel. Lisaks traditsioonilistele näitajatele, nagu vanus (4-aastased vanuserühmad) ja sugu (mehed vasakul, naised paremal), on diagrammil ka perekonnaseis. Punasega on märgitud vallalised mehed ja kollasega naised, pruuniga abielumehed ja rohelisega -naised, sinakashalliga lesed. Repro
Vene keisririigi baltisaksa ülemkihiga Läänemere provintside kohaliku kubermangustatistika tippajaks oli 19. sajandi teise poole paar aastakümmet, mis jäid komiteede loomise ning sajandi lõpus alanud üldise venestamise vahele. Eestimaa kubermangu statistikasaavutused olid suures osas Paul Jordani (eluaastad 1825–1894, statistikakomitee sekretär 1865–1893) teene. Tema korraldamisel toimus rahvaloendus 1871. aastal Eestimaa kubermangu linnades ning 1881. aastal kogu kubermangus (samal ajal ka Liivimaal ja Kuramaal), tulemused analüüsiti ja publitseeriti mitmes köites. Multitalent Paul Jordan, kelle põhiteenistus oli enamiku ajast gümnaasiumi ajalooõpetaja amet, on jätnud jälje Eesti kultuurilukku ka mitme ajaloouurimuse autorina ja Eestimaa Provintsiaalmuuseumi koguhoidjana. Liivimaa kubermangus oli võrreldav statistika suurkuju sealsete rahvaloenduste korraldaja ja statistikatöö organiseerija Friedrich von Jung-Stilling (1836–1888).
Esimese üle-venemaalise rahvaloenduse (1897. a) ametliku venekeelse loenduslehe tõlge siinsetesse kohalikesse keeltesse (eesti, saksa). Rahvusraamatukogu
Lisaks ametkondlikule aruandlusele ja loendusstatistikale on 19. sajandi baltisaksa haritlastega seotud Tartu ülikooli arstiteaduskonna juures välja kujunenud nn biostaatikute koolkond. Biostaatikud kaitsesid ridamisi doktoritöid mõne kitsama piirkonna (siinne linn või kihelkond) tervishoiuoludest paari aastakümne kaupa, mis moodustavad kokku omalaadse terviku.
Graafik kuulsaima biostaatiku Bernhard Körberi (1837–1915) doktoritööst. Kuu sündimuse erinevus aasta keskmisest (1,00) Tartu kreisi Rannu (saksapäraselt Randen), Rõngu (Ringen), Nõo (Nüggen) ja Puhja (Kawelecht) kihelkondades, aastate 1834–1859 andmestiku baasil. Repro
Peale statistilise teadustöö ilmus baltisaksa literaatide sulest kohalikke olusid käsitlevaid väiksemaid uurimusi, mis lähtusid „Heimatkunde“ (koduloo) vaimust. Ilmselt ei sündinud selles valdkonnas jääva väärtusega saavutusi, kuna aja möödudes ja baltisaksa lugeja kadudes on see kirjandus praeguseks üldiselt unustusehõlma vajunud.
Statistikaga seotu polnud aga üksnes võõrkeelsete ülemkihtide pärusmaa, nagu tõendab kasvõi varane eestikeelne ajakirjandus. Juba 1860. aastate lõpus ehk varsti pärast kubermangu statistikakomiteede loomist ilmub ka eesti leheveergudele sõna „statistika“, mille tähendusega pidi seega lugeja kursis olema. Järgnevatel aastakümnetel publitseeritakse juba eesti lugejale väiksemaid statistilisi koondtabeleid (ilmselt saksa- ja venekeelses ajakirjanduses ilmunud materjalide alusel). Üks esimesi tuntumaid eestlaselt eestlastele eesti keeles kirjutatud statistikatöid oli 1915. aasta Noor-Eesti albumis ilmunud Nikolai Köstneri uurimus „Rahva arvu kasvamine Eestimaal“, milles autor kasutas ulatuslikult rahvaloenduste materjale jm statistilist kirjandust.
Laiemalt võttes moodustas see kõik aluse, millele oli võimalik rajada Eesti Vabariigi enda Riigi Statistika Keskbüroo.