Statistika sõjajärgseil aastail

Senikaua pidi statistika tegelema ühelt poolt arvestusega, mis seisnes paljuski aruannetes olevate arvude kokkuliitmises ning tabelitesse ja diagrammidesse paigutamises, aga teiselt poolt tuli asuda täitma statistikale mitteomaseid ülesandeid, näiteks kontroll algarvestuse ja plaanide täitmise üle. Niisugune lähenemine õigustas põhjalikke ümberkorraldusi. Statistikavalitsus omaette institutsioonina 1930. aastal kaotati ning selle asemele moodustati Riiklikule Plaanikomisjonile alluv rahvamajanduse arvestuse keskvalitsus, mille ülesanne oli juhtida kogu riigi arvestust ja aruandlust.

Saksamaaga sõja puhkemise järel 1941. aastal statistika keskvalitsus vormiliselt taastati, ent see jäi tegutsema plaanikomisjoni juurde. Paljuski sõja tõttu süvenes statistika korralduses ressursside arvestusel baseeruv käsitlus. Uue töövormina lisandus jooksvale arvestusele ning ettevõtetelt ja asutustelt laekunud aruannetele välkloendus, mida tingisid kahtlemata erakorralised olud. Sõjalise planeerimise eesmärgil tehti sõja ajal 142 välkloendust, mis andsid riigile vajaliku ja operatiivse info näiteks inimressursi, tootmisseadmete ja materiaalsete ressursside kohta.

Eestis taastati nõukogulik statistikakorraldus ja -organisatsioon, mis oli lühikest aega funktsioneerinud aastatel 1940–1941, uuesti 1944. aastal. NSV Liidu Riiklik Plaanikomisjon määras Eestisse oma voliniku, mille aparaadi koosseisus moodustati statistikavalitsus. Asutuse töö seisnes põhiliselt aruannete kogumisel ja töötlemisel, aga püsiväärtusega statistilist teavet kogunes vähe ja see ei hõlmanud kõiki valdkondi, kuna osa ametkondlikku statistikat ei jõudnudki statistikavalitsuseni. Peale regulaarse aruandluse korraldati Eestis 1944.–1947. aastani 37 mitmesugust loendust, arvestust ja statistilist tööd, mille kvaliteet oli mõnikord kehv. Üks esimesi suuremaid statistilisi töid oli linnade elamufondi ühekordne arvestus 1945. aastal, aga samal aastal korraldati veel hulk loendusi, millest näiteks külvipindade, kariloomade ja põllumajandustehnika loendused muutusid iga-aastasteks.

Samuti suurt tähelepanu pöörati rahvastikuarvestusele. Maarahvastiku arvestamisel aga kasutati esialgu majapidamisraamatuid ja ajutiselt valla territooriumil elavate isikute nimekirju. Täitevkomiteedest hakati koguma rahvastiku kohta andmeid 1945. aastast ning 1947. aastast muutus regulaarseks maarahvastiku soo- ja vanuskoosseisu arvestus, mida tehti kaks korda aastas kuni 1959. aasta rahvaloenduseni.

Linnades, kus nõuti sissekirjutust ja peeti majaraamatuid, oli rahvastikuandmete kogumine tehtud hõlpsamaks. Statistikavalitsuse esitatud andmetel elas 1. jaanuari 1946. aasta seisuga Eestis arvestuslikult 881 000 inimest, aga juba 1949. aastal oli Eesti arvestuslik rahvaarv üle miljoni. Seejuures elas naisi Eestis ligi poolteist korda enam kui mehi. Kõige suurem haldusüksus oli Tallinn ligi 192 000 elanikuga, maaelanikkond oli arvukaim Võrumaal, kus Võru linna arvestamata elas ligi 78 000 inimest.

Sõjajärgsetel aastatel tehti statistika valdkonnas järjekordsed organisatsioonilised ümberkorraldused: statistikavalitsus eraldati 1948. aastal plaaniorganitest ja viidi Ministrite Nõukogu alluvusse.

Statistikakorralduses sisulist edasiminekut ei toimunud. Kuni 1950. aastate lõpuni jätkati operatiivse arvestuste kõrval ühekordseid statistilisi töid, mis olid enam-vähem samad mis varem. Uuendustena on siiski nimetatud analüütilisi aruandeid, mis valmisid 1950. aastatel näiteks rahvastiku, tööstuse, ehituse, transpordi ja tervishoiu kohta.

Eelneva valguses on kõnekas, et pärast Stalini surma anti statistikale uuesti elulootust. Statistikat tunnustati iseseisva distsipliinina ja arvati ühiskonnateaduste hulka, ehkki peale arvestuskeskse statistika oli olemas ka matemaatiline statistika, mille tähtsus hakkas NSV Liidus kasvama järgmistel aastakümnetel ja seda paljuski tänu arvutustehnika arengule.