Statistika arvutiseerimise algus

Statistiline andmetöötlus analoogarvutitel ei olnud tegelikult Eestile uus. Iseseisva Eesti Riigi Statistika Keskbüroo (RSKB) oli juba 1922. aasta rahvaloenduse andmete läbitöötamiseks tellinud Prantsusmaalt kaks mehaanilist arvutit, mida kasutati ka RSKB järgmistes suurtes töödes. Masinate arv, töödeldava info maht ja personali hulk oli nüüd Nõukogude Eestis muidugi palju suurem. 1960. aastate keskpaigaks töötas süsteemi keskses arvutusjaamas Tallinnas juba ligi 200 inimest, lisaks oli rajatud hulk kohalikke arvutusjaamu rajoonides.

Oluline verstapost oli 1966. aasta, kui tööle pandi elektronarvuti ning asutuse uueks nimeks sai Statistika Keskvalitsuse Vabariiklik Arvutuskeskus. Tegemist oli eri andmetel viienda või kuuenda elektronarvutit omava arvutuskeskusega Eestis. Arvutid olid esmajärjekorras kasutusele võetud teadusarvutusteks (esimene 1959. a Tartu Riiklikus Ülikoolis), kuid 1960. aastate teisest poolest asuti neid juba ulatuslikult rakendama ka majanduses. Statistikasüsteemi esimene arvuti (Eestis üldse umbes kümnes) oli Minsk-22, tol ajal siin levinuim mudel.

Valgevenes valmistatud Minsk-22 võis füüsilistelt gabariitidelt kogumahus võrrelda kümmekonna riidekapiga, mis tegi temast omas ajas väikese arvuti (Eesti esimene, Ural-1, vajas põrandapinda korvpalliväljaku jagu). Arvutuskiirus ja operatiivmälu maht jäi praegusele keskmisele kontoriarvutile alla umbes miljon korda (kuigi tehnilistel põhjustel ei ole need näitajad päris üksüheselt võrreldavad). Toonasel arvutil ei olnud veel klaviatuuri ega monitori, rääkimata hiirest. Algandmed sisestati perfolintidel või -kaartidel, väljaarvutatud tulemused sai masinast kätte paberile prinditult.

Ajapikku lisandus statistikavalitsusse uuemaid ja moodsamaid arvuteid, mida sai kasutada uuteks ülesanneteks, mitte enam pelgalt võimsate kalkulaatoritena. 1970. aastatel alustati NSV Liidus riikliku statistika automatiseeritud süsteemi (vn Автоматизированная система государственной статистики, АСГС) väljaarendamist. Esmajärjekorras tähendas see statistikatööde edasist tehnilist ühtlustamist ja kesktasandile andmete kogumist digitaalsel kujul. Järgmistes etappides hakati arendama andmete digitaalselt edastamist kõigil tasanditel ning kogutud andmete mugavamalt kättesaadavamaks tegemist tarbijatele elektrooniliste andmebaaside kaudu. Siin osutus esimeseks suureks kitsaskohaks Nõukogude telefonivõrgu läbilaskevõime, mistõttu ka digitaalselt loodud andmed edastati suuremalt jaolt füüsiliselt (kuller viis magnetlindi kohale), valdav osa aga ikka telegraafi või kirja teel. Elektroonilised andmebaasid (omaaegse termini kohaselt „automatiseeritud andmepangad“) lihtsustasid aga pigem operaatori kui andmetarbija tööd, sest andmete saamiseks tuli ikkagi minna arvutuskeskusse kohale ning esitada päring paberblanketil.

Teine süvenev probleem oli samuti tehnilist laadi – asutuse seadmeparki puudutav. Ajapikku oli kogunenud hulgaliselt arvutustehnikat, kuid suur hulk sellest oli vahepeal ka juba amortiseerunud või moraalselt vananenud. Ülejäänud pärinesid eri tehnikaplatvormidelt, mille sujuv koostöö oli raskendatud. Tehnoloogiast sedavõrd mõjutatud asutuse töös andis eriti tunda kvaliteetsete seadmete ja nende varuosade puudus.

Vajadus arvutuskeskuste järele kadus taasiseseisvumise ajal, kui plaanimajandus lõppes ning kasutusele tulid laialdaselt kättesaadavad personaalarvutid. Statistika Peaarvutuskeskus suleti 1994. aastal. Selle praeguseni kandunud panuseks aga võib pidada tegevuse lõpuaastate tööd juba Eesti Vabariigi riiklike registrite (rahvastikuregister, äriregistri eelkäija ettevõtteregister jm) kavandamisel ja loomisel.