Riigi Statistika Keskbüroo juhid

Sõdadevahelise Eesti Vabariigi tuntuim statistik on Albert Pullerits, kes juhtis ligi kakskümmend aastat Riigi Statistika Keskbürood (RSKB). Ta sündis 1892. aastal Holstre vallas Viljandimaal. Ta õppis kohalikus algkoolis ning omandas keskhariduse Pärnu Gümnaasiumis. 1911. aastal asus ta õppima Peterburi Põllumajanduse Instituuti, kuid sõja tõttu 1915. aastal tema õpingud katkesid. Instituudis õppides kuulas ta statistika erikursusi ning omandas praktilisi teadmisi ja oskusi statistiliste uurimistööde korraldamisel ja elluviimisel. 1915. aastal mobiliseeriti ta reamehena Vene armeesse, kus teenis 1917. aasta kevadeni tagavarapolgus. Aastatel 1917–1920 töötas ta juhtivatel ametikohtadel Lõuna-Venemaa statistikabüroodes, olles vaheldumisi nii vene valgete kui ka punasete teenistuses olenevalt sellest, kes seal parajasti võimul olid.

Venemaaga Tartu rahu sõlmimise järel algas 1920. aastal kümneid tuhandeid eestlasi hõlmanud vabatahtlik opteerumine Eesti kodakondsusse. Eesti Vabariik oli iseäranis huvitatud vastu võtma erialaspetsialiste, kellest paljud olid valmis iga hinna eest Venemaad laastanud kodusõja ja bolševike sisseseatud sõjakommunismipoliitika eest pagema. Iseäranis tähtis oli Venemaalt pääsemine Albert Pulleritsu sugustele, kes olid juhtiva ametnikuna teeninud lüüa saanud vene valgeid. Pulleritsul õnnestus perekonnaga Eestisse opteeruda 1921. aasta algul.

Üsna pea pärast Eestisse jõudmist määrati ta 1. märtsil 1921 RSKB juhataja kohusetäitjaks (1922 juhataja, 1927. aastal nimetati ümber direktoriks), olles üks asutuse kahest esimesest töötajast. RSKB juhina tuli Pulleritsul hakata üles ehitama riiklikku statistikaorganisatsiooni, mis lähtus tsentraliseeritud statistika korralduse põhimõttest.

Pullerits oli rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert, kes esindas Eestit mitmes organisatsoonis. Tema eestvedamisel anti välja mitmesuguseid Eestit tutvustavaid teatmikke, mida kasutatakse ja hinnatakse kõrgelt tänapäevalgi.

Pulleritsu võib pidada heaks organisaatoriks ja statistika korraldajaks. Juba 1922. aastal hakkas tema eestvedamisel ilmuma Eesti Statistika Kuukiri. Ta oli mitme Eestit tutvustava eesti- ja võõrkeelse teatmiku koostaja ja toimetaja. Tema algatusel pandi 1930. aastal alus põllumajanduslikule konjunktuuribüroole, mille juhatuse esimeheks ta sai. Sellest kasvas 1935. aastal välja konjunktuuriinstituut, mille esimese direktorina tegutses ta 1940. aastani, juhtides samal ajal edasi RKSB-d.

1920. aastate keskpaigast lülitus Pullerits energiliselt rahvusvahelisse statistikaellu, osaledes muu hulgas prominentseima statistikute organisatsiooni, Rahvusvahelise Statistika Instituudi tegevuses. Instituudi liikmeks valiti ta 1926. aastal. Eesti okupeerimise järel RKSB likvideeriti, kuid et Pullerits ei olnud poliitik, vaid statistik, sai ta statistikasüsteemis edasi töötada Eesti NSV Statistika Valitsuse (1941. aastani arvestusvalitsus) põllumajanduse osakonna juhatajana. Peale seda, kui Eesti hõivasid sakslased, määrati ta 1941. aasta sügisel Eesti Statistika Valitsuse direktoriks. Seal oli tal suuri teeneid 1941. aasta rahvaloenduse tegemisel.

1944. aasta sügisel põgenes Pullerits koos oma venelannast abikaasa Ludmillaga Saksamaale, kus elas juba tema tütar. Eestisse jäi maha täiskasvanud poeg. Pärast sõda emigreerusid ta abikaasa ja tütre pere Ameerikasse. Albert Pullerits aga jäi Saksamaale, kus osales aktiivselt eestlaste pagulaselus. Ta kuulus kuni oma surmani 1967. aastal eestlaste keskorganisatsiooni Eesti Ühiskond Saksamaa Liitvabariigis juhatusse, olles lühikest aega ka selle esimees.

Anton Tooms (1895–1983) oli Albert Pulleritsu lähimaid kaastöölisi RSKB-s ja konjunktuuriinstituudis. Temagi sai oma esimesed töökogemused statistikuna Venemaalt. Enne opteerumist 1921. aastal oli ta Moskvas statistika keskvalitsuses osakonnajuhataja. RKBS-s oli ta alguses üldosakonna juhataja ja seejärel abidirektor. Statistikuna hinnatakse teda kõige enam hindade, tarbimise ja elukalliduse kohta tehtud uurimistööde pärast. Peale Eesti okupeerimist oli Tooms lühikest aega arvestusvalitsuse juhataja kohusetäitja ning töötas seejärel Riiklikus Kirjastuskeskuses. Nii nagu Pullerits põgenes ka tema 1944. aastal Saksamaale, kust emigreerus Kanadasse.

Hugo Reiman (1887–1954) oli RKBS-s Pulleritsu ja Toomsi järel tähtsuselt kolmas mees. Noorpõlves oli ta aktiivne sotsialist (esseer), kelle tsaarivõim saatis poliitilise tegevuse eest Venemaale sunnitööle. Eesti Vabariigi algusaastail töötas ta mitmes ministeeriumis, kuni asus 1923. aastal tööle RKBS-s üldosakonna juhatajana. Ta oli laia silmaringi ja suurte huvidega, kirjutas uurimistöid rahvastiku- ja tervishoiustatistika, antropoloogia ja filosoofia kohta ning edendas ühistegevust ja teatrielu. Eesti okupeerimise järel oli Reiman 1940. aasta suvel valimiste peakomitee liige ning asus tööle plaanikomisjonis. Ta suri Tallinnas.