Põllumajandus­loendused

„Meie kui põlluharija rahva jõukus ja hea käekäik oleneb peaasjalikult põllusaagist. /.../ Sellepärast peab meie esimene ja tähtsam püüd olema – teha kõik, et põllusaagi hulka ja headust tõsta,“ deklareeris RSKB juba oma esimestel töökuudel välja antud brošüüris „Mis jaoks on vaja põllumajandusliste korrespondentide võrku?“. Nagu pealkirigi ütleb, reklaamis see väike kaheksaleheküljeline trükis ühte paljudest RSKB ambitsioonikatest plaanidest – luua maapiirkondadesse laiaulatuslik statistikakorrespondentide võrk. Ka see plaan läks edukalt korda – mõne kuuga oli võrgustikku koondatud üle 1400 ärksama põllupidaja kogu Eestist. Korrespondentidele rahalist tasu ei makstud, kuid hästi õnnestus ühendada riikliku statistika andmete vajadus ning aktiivsete põllumeeste teotahe. Talupidajatele anti tasuta vaatluste päevaraamat (sinna kanti olulisemate põllutööde ajad, tulemuslikkus jne), millest aeg-ajalt tuli teha ja RSKB-le saata väljavõtteid.

Pidevalt muutuvas majanduskeskkonnas oli lisaks eri allikatest regulaarselt laekuvatele andmetele vaja aeg-ajalt ka põhjalikumat pilti, mida sai anda vaid põllumajandusloendus. Esimesed laiaulatuslikud, kõiki talumajapidamisi hõlmavad uuringud tehti Eesti Vabariigis juba 1919. ja 1920. aasta suvel, veel enne RSKB loomist. Nende peaeesmärk oli kitsam – teha kindlaks sõja-aastatest räsitud põllumajanduse kandevõime (külvipinnad, kariloomade arv), et tagada riigi elanikkonna toitlustus. Seetõttu polnud ka hiljem üksmeelt, kas lugeda neid põllumajandusloendusteks või mitte.

Esimene n-ö päris põllumajandusloendus toimus Eestis 1925. aasta suvel, kui kokku arvati talundid ja nende maa, viljade kasvupinnad, kariloomad, põllutööriistad ja masinad. RSKB plaanid olid olnud palju mahukamad, kuid valitsuselt õnnestus saada rahastus vaid põhiküsimustega loenduseks.

Järgmine loendus toimus 1929. aastal ning RSKB soovitud täismahus. See korraldati kooskõlastatult Roomas tegutsenud Rahvusvahelise Põllumajanduse Instituudiga, mille üldiste suuniste järgi toimusid aastatel 1929–1930 põllumajandusloendused ligi 60-s maailma riigis. Tolleaegne ajakirjandus tituleeris seda uhkelt „suurimaks uurimistööks maailma ajaloos“, mis vahest polnudki suur liialdus. Lisaks põhipunktidele maa, põllupinna ja kariloomade kohta, mis olid juba eelmise loenduse programmis, uuriti nüüd lisaks ettevõetud maaparandustööde ja kasutatud kunstväetiste kohta, pandi kirja talundite rahvastik ja hooned ning vara hinnanguline väärtus. Üldjoontes samamoodi korraldati ka sõdadevahelise Eesti Vabariigi kolmas ja viimane suurem põllumajandusloendus 1939. aastal.

Põllumajandusloenduse korraldamist võib võrrelda teise statistika suurtöö, rahvaloendusega, aga et loendusobjektide arv oli väiksem, tehtava töö spetsiifika suurem (vajalik põllumajanduse üksikasjade detailne tundmine) ning loendustöö jagunes mitmele nädalale, ei pidanud seda tegema rahvaliku massikampaania korras. Nii ettevalmistustöödel (maaüksuste nimekirjade koostamine) kui ka loendamisel taludes sai kasutada kohalikke olusid hästi tundvaid omavalitsusametnikke maakonna- ja vallavalitsustest. Põllumajandusloendustel oli kohapeal ametis kokku ligi poolteist tuhat inimest ajutist abijõudu, kes said selle eest ka väikest tasu.

Loendustel kogutud info töödeldi ja publitseeriti. Lisaks omaette trükistena avaldatud koondandmetele ilmus hulgaliselt analüüse-üksikuurimusi põllumajanduse eri aspektide kohta (ajakirjas Eesti Statistika jm).

Tänu statistikatööle on meil hea arvuline koondpilt iseseisva Eesti põllumajandusest tema tipphetkel enne sõda ja kolhoseerimist. Iseseisvusaja lõpul, 1939. aastal oli Eestis ligi 140 000 talumajapidamist umbes 3,2 miljoni hektari maaga, kus elas 630 000 inimest. Umbes 1,1 miljonil hektaril põllumaal kasvatati enim rukist ja kaera. Loomadest peeti 220 000 hobust, 700 000 veist, 420 000 siga, 680 000 lammast.