Nõukogude statistika eripärad

Viisaastakute süsteemile üleminekuga 1928. aastal kinnistus statistika keskvalitsuse koostatud rahvamajanduse bilanss (riigi tulude, kulude, varade ja ressursside koondarvestus) rahvamajanduse juhtimise ja planeerimise vahendina. Märgatavalt kasvas plaaniorganite roll, millele allutati 1930. aastal kogu statistikaorganisatsioon. Viimase põhitööna nähti majandusarvestust, mille tõttu kiratsesid muud statistika valdkonnad. Veelgi suuremaks probleemiks kujunes nõukogude statistika usaldusväärsus. Rahvastikustatistikat silmas pidades viidatakse sageli teisele, 1937. aastal tehtud NSV Liidu rahvaloendusele, mis kuulutati „vaenulikuks“ ja arvati kehtetuks, sest NSV Liidus elas „ainult“ 162 miljonit inimest, kuigi ametliku statistika järgi oli arvestuslik rahvaarv üle 170 miljoni. Uus rahvaloendus otsustati korraldada 1939. aastal, seal saadi tulemuseks 170,6 miljonit. Tagantjärele ollakse veendunud, et tulemustega manipuleeriti, aga konsensust ei ole selles, mitme miljoni võrra tulemusi ilustati.

Ebausaldusväärne ning metoodiliselt vildakas oli nõukogude põllumajandusstatistika. 1930. aastatel mindi põllumajandussaakide arvestusel üle n-ö vaatlusele, millega eirati tegelikult kogutud saaki ja hinnati tulemust koristamata saagi järgi. Pärast Stalini surma sellest kurioosumist küll taganeti, aga kasutatud kaalumismeetodite erinevuste tõttu ei ole ka hilisemad tulemused võrreldavad. Nimelt andis nõukogude statistikas kasutatud n-ö punkrikaal koguseliselt tulemuseks suurema näitaja kui n-ö aidakaal, sest esimesel juhul kaaluti vilja enne puhastamist ja sorteerimist.

Nagu väga paljusid valdkondi NSV Liidus iseloomustas ka statistikat salastatus. Suur osa sellest oli mõeldud n-ö ametlikuks kasutamiseks või kandis märget „täiesti salajane“ või „salajane“, mida väljastati vaid valitud isikutele ja organisatsioonidele. Avalikkuseni ei jõudnud 1930. aastate lõpust 1950. aastate keskpaigani peaaegu üldse statistilisi käsitlusi. Okupeeritud Eestis avaldati küll 1940. ja 1941. aastal ilmumise lõpetanud Eesti Statistika kuukirja asemel mõni number „Eesti NSV rahvamajanduse plaani täitmise põhinäitarve“, aga seegi väljaanne oli mõeldud ametkondlikuks kasutamiseks.

Olukord muutus mõnevõrra pärast NSV Liidu statistika keskvalitsuse taastamist 1948. aastal, kui hakkas uuesti ilmuma 1929. aastal lõpetatud venekeelne kuukiri Statistika Teataja („Вестник статистики“). Esialgu publitseeriti selles ajakirjas peamiselt käsitlusi statistika ajaloost, metoodikast ja teooriast, aga 1950. aastatel hakati seal avaldama mõningaid statistilisi materjale ja uurimusi. Esimene sõjajärgne laiale lugejaskonnale mõeldud statistikakogumik „NSV Liidu rahvamajandus“ anti välja 1956. aastal. Järgmisel aastal ilmus kogumik „Eesti NSV rahvamajandus,“ mis sisaldas hoolega valitud majandusstatistika kõrval vähesel määral arvandmeid ka rahvastiku kohta. Regulaarselt hakkas „Eesti NSV rahvamajandus“ ilmuma eesti- ja venekeelsena 1967. aastast aastaraamatuna. 1950. aastatel hakati välja andma samuti kuu-, kvartali- ja aastaaruannete andmete põhjal koostatud statistikabülletääne ning kohalike statistikaosakondade koostatud väikesetiraažilisi temaatilisi statistikakogumikke, mis aga olid kõik ametialaseks kasutamiseks.

Tänu eeskätt arvustustehnika arengule hakkas statistiliste tööde arv kiiresti kasvama, kuid avalikkuseni jõudis nendest 1980. aastate keskpaigani väga vähe. Näiteks 1975.aastal koostati (ja väljastati pädevatele ametkondadele) Eesti NSV statistikavalitsuse süsteemis koguni 5455 statistilist tööd (aruannete töötlused, bilansid, arvestused jne), 106 statistilist ettekannet, anti välja 16 statistikakogumikku ja 279 bülletääni. Enam-vähem samas suurusjärgus olid need uskumatult suured näitajad läbi 1970. aastate.

Kokkuvõttes võib küll nõustuda lääne sovetoloogide hinnanguga, et Nõukogude valitsuse käsutuses oli rohkem statistilisi andmeid kui ühegi teise riigi valitsusel, aga avaldati vähem kui üheski muus riigis.