Iseseisva Eesti Vabariigi statistikaameti väljakujunemine

Muidugi viidi ellu reforme, nii Moskvast kui ka Tallinnast lähtuvaid. Eestis võeti 1990. aastal vastu oma statistikaseadus ja Eesti NSV Riiklik Statistikakomitee nimetati ümber Statistikaametiks, rõhutamaks kohalikku otsustusõigust. Nimevahetus oli kindlasti märgilise tähendusega ja vaimselt võimestav samm, kuid reaalses igapäevatöös see veel kõike ei muutnud.

Statistikaameti pikaajaline juhtivtöötaja Lembit Tepp kirjeldas olukorda 1991. aasta kevadel nii: „Raha- ja tehnikapuuduses tuleb laveerida endise tellija – Moskva – ja tänaste sõnakuulmatute organisatsioonide ja ettevõtete vahel, kes ei taha enam oma andmeid anda, teatades et nemad ei saa sellest mingit tulu.“ Selle tagajärjel olid Statistikaametisse laekuvad andmed Tepi hinnangul poolikud ega andnud Eesti majanduse hetkeseisust terviklikku pilti.

Andmeesitajate vastupuiklemine ongi teine seda aega iseloomustav tendents. Nõukogude Liidu lõpuaastatel alanud kooperatiivimajandus kasvas taasiseseisvusaja alguseks üle nn kauboikapitalismiks, kus tegutsejad ei pruukinud reegleid järgida ega teadagi või puudusid need sootuks. Kui varem tegi statistikaarvutusjaam ära majandi raamatupidamise ning ühtlasi edastas andmed statistikavalitsusse, võis uue aja eduka ärika kogu majandusdokumentatsioon mahtuda märkmikku tema taskus, nagu kirjutas tolleaegne ajakirjandus. Tegelikult oli veel 1990. aastate keskpaiku probleeme ka muidu laitmatu renomeega firmadelt statistilise aruandluse kättesaamisega. Andmeid keelduti esitamast nii ärisaladuse paljastumise kartuses kui ka selle liigsele töömahukusele viidates.

Plaanimajanduselt turumajandusele, Nõukogude hiigelimpeeriumist iseseisvasse Eesti Vabariiki üleminek tähendas kapitaalseid ümberkorraldusi. Kui varem oldi Moskva keskasutuse plaani täitja, siis nüüd tuli ise leida õige tee. Ausalt ja avalikult analüüsida ühiskonnas toimuvat – seda kindlasti –, kuid kuidas täpselt, milliseid andmeid ja millises mahus kogudes? Et saada nii omal maal kui ka väljaspool tõsiselt võetavaks ja usaldusväärseks statistikaasutuseks, võeti kasutusele rahvusvahelised klassifikaatorid ja standardid. Palju abi ümberkorralduste teel, eriti selle algusjärgus, andsid kolleegid Rootsi ja Soome statistikaametist. Peamine töö tuli siiski ära teha endal. Kuna peagi selgus, et senised reformid kippusid jääma kosmeetilisteks, võeti 1993. aastal ette kardinaalne struktuurireform koos personali väljavahetamisega. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Statistikaameti ülesehitamist juhtinud esimene peadirektor Rein Veetõusme (ametis 1991–2004) meenutas 1995. aastal, et koondamisteate said kõik töötajad peale tema enda, kes pidi uued inimesed tööle võtma. Statistikaameti personal uuenes ligi 50% ulatuses, väljalangenutele sai saatuslikuks ebapiisavaks hinnatud erialane võimekus või keeleoskus.

Järgnevalt on Statistikaametit juhtinud Priit Potisepp (2004-2012), Andres Oopkaup (2012-2017), Mart Mägi (2017-2021), alates 2021. aastast Urmet Lee.

Seni suurimad murrangud iseseisva Eesti statistikaameti arendamisel jäävad selle tegevuse esimesse kümnendisse, juba ühiskondliku ja tehnoloogilise arengu tõttu. Lisaks n-ö loomevabadusele oli ju 1990. aastate teine ülioluline märksõna andmeside (eelkõige interneti) plahvatuslik levik. Statistikaametile kui andmete töötlemisega tegelevale asutusele tähendas see revolutsiooni nii andmete kogumise kui ka levitamise valdkonnas. Statistika kasutamine 2001. aastal avatud veebiandmebaasi kaudu osutus niivõrd mugavaks, et vähendas trükitud perioodika lugejaskonda kiiresti. Eesti Statistika Kuukiri (ilmus 1992–2008) muutus kvartalikirjaks (2009–2018) ja kadus seejärel sootuks nagu ka „Eesti statistika aastaraamat“ (1991–2016). Ka valdkondlikud või üksikuuringud ilmuvad praegu üldjuhul e-väljaannetena.

Viimase aastakümne märksõna on riigiasutuste töö tutvustamine kodanikule. Statistikaamet populariseerib arvudemaailma oma graafiliste veebirakenduste (Tõetamm, palgarakendus jm) kaudu, mida kasutatakse laialdaselt.