Eesti Vabariigi ajaloo uurimine ajaloolise statistika abil
Autor: Hiljar Tammela
Statistikat tehakse oleviku mõistmiseks ja tuleviku planeerimiseks. Seda tehes pööratakse vahel pilk ka lähiminevikku, kui trendide väljajoonistamiseks tuuakse hetkepildile juurde näiteks viimase kümnendi arvandmed. Kuid kas kellelegi võib mingit kasu olla ka näiteks 100 või 200 aasta tagustest arvustikest? Olud ja keskkond, milles need loodi, on ju kardinaalselt muutunud.
Võib küll, sest kunagi oleviku kirjeldamiseks loodud statistika saab aidata ajaloolasi praegu mineviku mõtestamisel. Ajaloolaste lemmikallikad on küll alati olnud jutustavad tekstid (kirjavahetus, protokollid, mälestused jne), kuid vist juba ajast, kui esimesed statistilised arvandmed aegusid ja ajalooks said, on ka neid mineviku uurimiseks kasutatud.
Statistika ja sellega seotud infograafika avaldajate ring ei olnud Eesti Vabariigis piiratud vaid RSKB-ga. Juba 1921. aastal avaldas Sõjaväe Tervishoiuvalitsus arvurikka ülevaate äsja lõppenud Vabadussõjast meditsiinistatistilises vaates. Repro
1920.–1930. aastate Eesti Vabariigi ajaloo uurimisel pakuvad statistikas suurepärast tuge eeskätt muidugi Riigi Statistika Keskbüroo (RSKB) avaldatud andmed, kuid neile lisanduvad mitme riigiasutuse aastaraamatud ja kohaliku ajaloo uurimisel väga olulised Tallinna ja Tartu statistikabüroo materjalid.
Sada aastat tagasi mõõtis ja arvutas noor geograaf Edgar Kant (1902–1978) andmeid Tartu linna kohta paberil sellise täpsuse ja tööjõuga, mis meenutab tänapäevaste digitaalsete geoinfosüsteemide ja graafikaprogrammide väljundit. Lehekülg koguteosest „Tartu“ (1927), mis kujutab linna loode-kagu profiili eri tunnuste (hoonestuse ulatus, majakorruste arv jne) suhtes. Repro
Vaadates RSKB statistikat osakondade kaupa, pole küsimustki majanduse ja põllumajanduse osakondade omaaegse töö suures väärtuses vastavate teemade uurimisel ajaloos. Olulisem tootmisega seotud teave (toodangumahud, hinnad, tööjõud jne) on korralikult registreeritud, läbi töötatud ning perioodiliselt publitseeritud ajakirjades, aastaraamatutes, üksikuurimustes.
Konjunktuuriindeksite graafik 1930. aastate lõpust toob praegusele vaatajale meelde 21. sajandil populaarse andmelaua (data dashboard). Repro
Traditsiooniliselt on ajaloo uurimisel aga siiani esiplaanil poliitiline ja sotsiaalajalugu, sest küsimustes, kuidas ühiskonda juhiti ning kuidas üksikisikud nendes tingimustes hakkama said, sisaldub suur osa meie minevikunägemusest. Sellistele küsimustele tuleb tänapäeval otsida vastuseid RSKB üldosakonna töösfäärist, väga erinevate materjalide seast. Ajaloolasele on see tõeline varakamber.
Eesti Vabariigi rahvastiku ajalooga vähegi süvendatumalt tegeleja ei saa üle ega ümber kahe rahvaloenduse materjalidest, mida on ilmunud kokku ligi 20 köidet. Rahva poliitilise tahte väljenduse leiame Riigikogu II–V koosseisu valimiste eritrükistest, lisaks ilmusid kõigist viiest selle ajavahemiku rahvahääletusest arvulised ülevaated Eesti Statistika Kuukirjas.
RSKB analüüs valijaskonna eelistuste dünaamikast parlamendivalimistel (Asutav Kogu 1919, Riigikogu I–V koosseis 1920–1932). Repro
Väiksemate eriuurimustena, peamiselt sealsamas kuukirjas, leiame käsitlusi suure osa 1920.–1930. aastate Eesti olulisemate poliitiliste ja ühiskondlike protsesside kohta, nagu opteerimine, maareform, 1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis ja sellega toimetulek, 1930. aastate perekonnanimede eestistamise kampaania jne. Lisanduvad väiksemad uurimused eri ühiskonna- ja kultuurielu teemade kohta, nagu kooliharidus, sport, kirikuelu, kirjastamine, suvituskultuur. Nimekirja saaks jätkata veel väga pikalt.
Ebarealistlik oleks siiski loota, et maailmasõdade vahelise Eesti Vabariigi ühiskonnaelu kõik tahud oleksid statistiliselt kaetud. Alustades juba mõne peamise küsimusega poliitilise ajaloo valdkonnast, selgub, et lähiajaloolaste kurvastuseks on siin suured lüngad. Varem mainitud, Riigikogu valimistulemustega võrreldav statistiline käsitlus kohalike valimiste (toona nähti neid pea täielikult kohaliku küsimusena), samuti erakondade kohta (eraasjad, kuhu RSKB ei sekkunud), on täielikult puudu. Arusaadav on riigikaitseküsimuste varjatus, siin on vähese erandina kasutada kaitseliidu enda koostatud arvurikkad aastaaruanded, mida avaldati 1930. aastate keskpaigani. Riigiaparaadi tööd puudutas RSKB vähe, kuid siin on ajaloouurijatel kasutada Riigikantselei välja antud aastaraamat „Valitsusasutiste tegevus“, mis ilmus alates 1934. aastast.
Kaitseliidu enda koostatud ja avaldatud graafik malevate õppuste statistika kohta 1930. aastate teisest poolest. Repro
Rohkem kui puuduvad allikad, mida pole kunagi olemas olnudki, kurvastavad ajaloouurijaid hävinud allikad. RSKB tehtud suurte loenduste massilistest algandmetest on hästi säilinud vaid 1939. aasta põllumajandusloenduse materjalid, mis on tänapäeval koduloolastele ja suguvõsauurijatele tõeline maiuspala. Veelgi rohkem võiks leida kasutamist rahvaloenduste algandmed, kuid need ei ole säilinud. Suure tõenäosusega hävisid need Teise maailmasõja ajal märtsis 1944 Nõukogude õhuväe pommirünnakus Tallinnale, kui tabamuse sai ka arhiivihoidla.
Igal juhul on ajaloolased ka valdavat osa olemasolevatest statistilistest materjalidest kasutanud seni vähe või veel üldse mitte. Kuna sõdadevahelise Eesti Vabariigi ühiskonnaelu on üldiselt veel tundmatu ala, peitub siin huvilistele suur võimalus.