1959. aasta rahvaloendus

Esimene sõjajärgne rahvaloendus korraldati NSV Liidus 1959. aastal, kui eelmisest loendusest oli möödunud juba 20 aastat. Loendus toimus 15. jaanuari 1959. aasta seisuga ning loendati 15.–22. jaanuarini 1959, välja arvatud raskesti ligipääsetavates piirkondades, kus loendus toimus veidi varem.

Ettevalmistused rahvaloenduseks algasid vormiliselt 1957. aasta alguses. Rahvaloenduse tegemist 1959. aastal põhjendati ÜRO statistikakomisjoni soovitusega korraldada rahvaloendused kõikides maailma riikides nulliga lõppeval või selle lähedusse jäävatel aastatel. Rahvaloenduse tegemiseks Eestis moodustati 1957. aastal Eesti NSV statistikavalitsuses rahvaloenduse korraldamise osakond, mis nimetati hiljem rahva- ja elamufondi loenduse osakonnaks, sest peale rahvaloenduse oli osakonna ülesanne ka elamufondi loenduse korraldamine linnades ja alevites.

Loendatavate nimekirjad koostati kohalike elanike registrite põhjal. Kuna NSV Liidus nõuti sissekirjutust ning elukoha registreerimise kord oli range, olid elanike nimekirjad võrdlemisi täpsed. Siiski kontrolliti nimekirjade tegelikkusele vastamist veel mõni nädal enne loendust kohapeal. Seevastu olid ebatäpsed loenduskaardid, mille alusel pidid põhjaliku instruktaaži läbinud loendajad oma loenduspiirkonnas liikuma. Mitme nõukogudeaegse rahvaloenduse korraldamise juures olnud Lembit Tepp on meenutanud, et tegemist ei olnudki päris kaartidega, vaid pigem skeemidega. Sõjaväeobjekte kaardile kanda ei tohtinud ning nende ümbrus oli moonutatud.

Rahvaloenduse küsimustik oli venekeelne. Selleks, et ainult eesti keelt valdavale loendatavale küsimused arusaadavaks teha, pidid loendajad oskama nii vene kui ka eesti keelt. Siiski kasutati 1959. aasta rahvaloendusel Eestis veel ka eestikeelseid sedeleid, millelt kanti info venekeelsetele kaartidele. Nõukogudeaegsetel loendustel oli rahvaloenduse programm lühem kui kahel Eesti Vabariigi rahvaloendusel. Tol ajal oli ankeedis isiku kohta 15 küsimust: sugu, vanus, alalise elukoha aadress, sealt äraoleku aeg, perekonnaseis, suhe perekonnapeaga, rahvus, kodakondsus, emakeel, haridus, õppeasutuse tüüp, õppeasutus, elatusallikas, töökoht, tegevusala selles töökohas, ühiskondlik grupp. Küsimustik oli samasugune ka kolmel järgmisel rahvaloendusel 1970., 1979. ja 1989. aastal.

Esimese sõjajärgse NSV Liidu rahvaloenduse tulemused avaldati 17 köites: üks köide NSV Liidu kohta ja eraldi köited iga liiduvabariigi kohta. Eesti köide ilmus 1962. aastal. See oli õhuke (108 lehekülge) ja sisaldas 64 tabelit kõige üldisemate andmetega, nagu Eesti elanike arv, kui palju elab linnades ja kui palju maal ning eraldi ka Tallinna rahvastik. Moskvast saadud tabulogrammide (andmete tabelväljatrükk) alusel õnnestus Eestis siiski välja anda rotaatorpaljunduses 10 köidet loendustulemusi kogumahuga üle 2000 lehekülje, aga see andmestik oli mõeldud ametialaseks kasutamiseks. Eestis on säilinud ka 1959. aasta rahvaloenduse algmaterjalid – loenduslehed, mis tuli Moskva korralduste järgi hävitada, aga mille Lembit Tepp päästis.

Rahvaloenduse tulemused näitasid, et Eesti rahvastik oli suurem kui kunagi varem (peaaegu 1,2 miljonit): ligi 20% suurem kui 1941. aasta loenduse andmetel. Ent selle aja jooksul oli rahvastik, sealhulgas etniline koosseis, märkimisväärselt muutunud. Eestlaste osatähtsus rahvastikus oli vähenenud 74,5%-ni (1941. a üle 90%), absoluutarvudes oli eestlasi üle 15 000 võrra vähem kui 1941. aastal. Seda võib seletada otseste sõjakaotuste, 1944. aasta Läände põgenemise ja sovetlike repressioonidega. Langus võinuks olla veelgi suurem, kui ei oleks olnud Venemaa eestlaste sisserännet 1940. aastatel. Eesti suurim etniline vähemusrühm olid endiselt venelased, kelle osatähtsus rahvastikus oli kasvanud 20%-ni. Märkimisväärselt oli muutunud elanikkonna territoriaalne paiknemine. Kui varem elas linnas vaevalt kolmandik, siis 1959. aastal juba üle poole rahvastikust.

Rahvastiku soo-vanuskoosseisus olid selgelt välja loetavad kahe maailmasõja jäljed. 1959. aasta rahvastikupüramiidis on esimene sügav lohk 35–45-aastaste kohordis. Tegemist oli Teises maailmasõjas kõige enam kannatada saanud põlvkonnaga, kus meeste arv oli naiste omaga võrreldes eriti väike. Lisaks langes nende sünniaasta Esimese maailmasõja aega, kui sündimus Eestis vähenes. Teine väiksem lohk on 10–19-aastaste kohordis, mida võib seletada nii 1940. aastate väiksema sündimusega kui ka laste suurema suremusega kui enne sõda, aga eelkõige asjaoluga, et sellel ajal oli sünnitusealine 35–45-aastaste naiste põlvkond.

Loading chart...