1922. aasta rahvaloendus
Autor: Hiljar Tammela
20. sajandi algupoolel, kui rahvastiku arvestamiseks polnud kasutada digitaalseid registreid, tähendas küsitlusena ja kõikselt tehtav rahvaloendus ühe statistikavalitsuse jaoks ilmselt kõige mahukamat ja keerulisemat ülesannet tema tööde loetelus. Vast loodud Riigi Statistika Keskbüroo (RSKB) ees seisis see tuleproov juba teisel tegutsemisaastal: esimene rahvaloendus toimus Eesti Vabariigis 1922. aasta detsembri lõpus. Tööd selle ettevalmistamiseks olid aga alanud peaaegu kohe pärast RSKB loomist.
Mastaapse projekti õnnestumisele aitas kaasa riigiaparaadi ja avalikkuse suur toetus, mis tugines arusaamisele loenduse vajalikkusest. Näiteks ajaleht Tallinna Teataja kirjutas alanud eeltööde toetuseks: „Tarvidus rahvalugemise järele on ülisuur /.../ Tarvis tingimata kindlaks teha, kui palju rahvast uues Eestis linnade, maakondade, valdade jne järele asub. Ilma nende andmeteta ei saa kavatsusi, mis uuel tekkinud riigil paratamata palju on olemas, läbi viia.“ Eelmisest rahvaloendusest möödunud veerandsaja aasta jooksul oli Eestimaa näinud mitut sõda ja rändelainet, mistõttu valitses suur ebaselgus isegi rahvaarvus – eri hinnangud pakkusid selleks 1,1–1,75 miljonit!
Rahvaloenduse täpsem plaan selgines pärast põhjalikku konsulteerimist riigiametnike, teadlaste ja omavalitsustegelastega, samuti välismaa kolleegidega. Valitsuse määrusega sätestati loendushetkeks 28. detsember 1922 kell 00.00. Loenduse korraldamiseks moodustati Rahvaloenduse Komitee. Eesti ala jagati 21 loendusringkonnaks, mille moodustasid maakonnad ja suuremad linnad. Eeltööde käigus kaardistasid kohalikud omavalitsused kõik teadaolevad elamud, mis jagati 15 000 registreerija vahel jaoskondadeks. Arvestati, et iga registreerija peaks külastama 60–70 kodu. Ringkonnajuhatajate alluvuses töötasid instruktorid (igas vallas ja alevis üks, linnades mitu), maal samuti kolmeliikmelised valla- ja alevikomisjonid, kelle ülesanne oli koolitada registreerijaid ja neid nende töös aidata, samuti loendust laiemalt propageerida jne. Tippajal oli nõnda rahvaloendusega ametis üle 16000 inimese.
Rahvaloenduse küsimustik oli põhjalik ja sarnanes tänapäevaste rahva ja eluruumide loenduste omaga. Kokku ligi poolsada küsimust puudutasid nii üksikisikut, tema leibkonda kui ka elamisolusid. Kasutusel oli kolm peamist loendusdokumenti: isikukaart (iga isiku kohta), korterileht (eluruum ja leibkond) ja majaümbrik (kuhu koguti kokku terve maja kohta täidetud loendusdokumendid). Trükitööd (loenduslehed, juhendmaterjalid jm) üüratu kogumahuga mitu miljonit lehte valmisid hilissügisel, samal ajal käis loenduspersonali väljaõpe.
Loenduseks oli valitud jõulude ja aastavahetuse vaheline aeg, traditsiooniliselt suurte tööde vaba puhkeaeg, mil võimalikult palju inimesi oleks kodus. Registreerijad käisid kõik elupaigad esimest korda läbi 26. ja 27. detsembril. Teist korda tuldi ajavahemikus 28.–29. detsember järelkontrolliks, et registreerida vahepealsed võimalikud muutused.
Rahvaloenduse materjalide laekumine 1923. aasta alguses. Repro
Instruktorid kontrollisid tehtud töö üldjoontes üle ning saatsid kogutud materjalid koos kokkuarvutatud esmaste põhitulemustega RSKB-sse. See võimaldas juba veebruaris 1923 avaldada brošüürina rahvaloenduse eelkokkuvõtted. Rahvaloendus näitas Eesti ala rahvaarvu väikest kasvu. Võrreldes eelmise loendusega 25 aastat varem oli kerkinud naiste osatähtsus rahvastikus (sõjakaotuste tõttu), suhteliselt rohkem oli eestlasi ja linnaelanikke.
Mehaanilisel arvutil töötati kahekaupa: üks luges loenduslehelt ette andmed, teine seadistas andmetele vastavalt lülitipuldi ja luges andmehulga masina mällu. Pärast saadi väljatrükina soovitud sagedustabel. Repro
Eelkokkuvõtete järel asuti kogutud andmeid juba põhjalikult läbi töötama. Andmetöötluseks telliti Prantsusmaalt kaks mehaanilist analoogarvutit, mis töötasid mitme vahetuse arvutioperaatoritega peaaegu ööpäev läbi. Rahvaloenduse materjali järeltöötluseks võeti ajutiselt ametisse mitukümmend inimest. Töö oli efektiivne – esimene köide põhjalikumalt läbitöötatud materjalidega ilmus juba 1923. aasta sügisel. Üldse võis RSKB kokkuvõtteid tehes rõõmustada igati kiire ja korrektse töö üle, arvud klappisid kenasti.
Rahvahääletuse korraldamise töödest osavõtnutele (komitee liikmed, ringkonnajuhatajad, instruktorid jt) maksti töötasu, kuid loendajad töötasid tasuta. Tänutäheks ja mälestuseks said kõik kaasalöönud, kokku ligi 16 000 inimest, hõbedast mälestusmedali. Küllusesarvedel istuvaid lapsi kujutava märgi kavandi autor oli kunstnik August Kilgas. Partii valmistamise vähempakkumise võitis Prantsuse ettevõte ning kaugelt saabunud medalid jagati kätte 1923. aasta suve lõpus. Foto: Tartu linnaajaloo muuseumid
Kvaliteetne töö nõudis ka suuri rahalisi väljaminekuid. Riigikogu eraldas rahvaloendusele mitme aasta riigieelarvetega kokku üle 30 miljoni marga, mis oli võrreldav RSKB normaaltegevuskuludega samal ajavahemikul. Lõpuks rahastust kärbiti, mistõttu vähendati ka publitseerimisplaani. Siiski ilmus kokku 12 köidet: üheksa regionaalse ja kolm üldise statistika kohta.
Rahvaloendusega saadud andmed pakkusid avalikkusele suurt huvi ning neid kasutati ühiskondlike olude analüüsil laialdaselt. Repro
Järgmine rahvaloendus oli plaanitud 1930. aastale, kuid lükati ülemaailmse majanduskriisi tingimustes rahapuudusel edasi. Lõpuks toimus see 1934. aastal ning õnnestus samamoodi hästi.
Loading chart...